Mõtle korra, kas see oli käesoleval aastal, eelmisel aastal või pole üldse küsinud? Ja kui ei ole, siis miks?
Eesti Ekspress kirjutas sel nädalal loo teemal „Kuidas pangad meid mõnuga koorivad“, mille peamine rõhuasetus seisnes selles, et „eestlastena maksame laenu võttes pankadele rohkem kasumiks kui rikkad rootslased või soomlased“ ning et selle „põhjuseks on siinsete pankurite ahnus ja nõrk konkurents“.
Hakkasin mõtlema, et kes vastutab meie rahalise heaolu eest? Pank või meie ise?
Ma olen ise oma kodupangast kodulaenu intressimarginaali allapoole küsinud viimase laenuperioodi (5,5 aastat) jooksul kolm korda ning kolm korda olen seda ka saanud rahaliselt suhteliselt arvestatavate langetuste kaupa.
Viimati paar nädalat tagasi. Tegin põhjendatud taotluse internetipangas (võttis aega 5 minutit), järgmisel päeval sain pangast pakkumise uue väiksema marginaali osas, millele vastasin lühidalt e-kirjaga: jah, sobib. Pank vormistas internetipangas lepingu muudatuse, allkirjastasin ära ja kõik. Palju see tegevus mulle maksma läks? Mitte midagi, kuna sel korral ei küsinud pank isegi lepingu muutmise tasu. Kokku ca 15 minutit minu aega. Igal juhul väga hästi investeeritud aeg.
Kui ma ei oleks ise küsinud, kas keegi oleks pakkuma tulnud? Ei oleks. Aga miks peakski? Kas me ise korterit välja üürides läheme üürnikule üüriperioodi jooksul ise pakkuma, et kallis üürnik, kas sooviksid äkki alates homsest vähem üüri maksta?
Soovitan lähtuda kahest ajatust vanasõnast „magavale kassile hiir suhu ei jookse“ ning „küsija suu pihta ei lööda“ ja tegutseda. Vahel piisab väga väikesest pingutusest, et saada arvestatav tulemus.