“Kas sul klaasipesuvedelikku on vaja?” Sellise ootamatu kõne sain eilsel konverentsil.
Helistajaks minu vanim poeg (13). Olin just toredate vestluskaaslastega konverentsi pausi ajal arutamas coachingu teemadel, kui see kõne mind tabas.
“Cirkle K-s on äpis pakkumine mul, et saab 50% soodsamalt hinnaga 1.95 eurot” jätkas poeg.
“No klaasipesuvedelikku kulub meil ikka ära” suutsin omalt poolt vastata ja lisada ,”et kas seda raske tassida ei ole sul koju?”
“Saab vast hakkama” vastas poeg.
“No aga tee nii, kuidas sulle endale mõistlik tundub, pärast kodus näeme” vastasin mina ja lõpetasime seejärel kõne.
Õhtul konverentsilt koju tulles ootas mind välisukse ees klaasipesuvedeliku kanister.
Mõni laps ostab oma raha eest kommi või limonaadi (seda tegi ta ka kindlasti seal tanklas, aga seda ma ei küsinud teadlikult), mõni toob enda raha eest isale klaasipesuvedelikku.
Lapsevanemana oli see kõne päris raske, kuna kuklas oli mul kogu aeg tunne, et ma ei tohi seda olukorda kuidagi ära käkkida.
Oleks ju saanud vastutuse üle võtta lausetega, et “ära hakka nüüd enda raha kulutama, ma saan seda ise ka osta” või et “ära hakka nüüd rattaga seda kanistrit sealt tanklast koju vedama” jne. Aga suutsin õnneks ennast tagasi hoida.
Palju lihtsam on ju ise initsiatiiv võtta ja hakata kohe tegutsema, oluliselt raskem on säilitada teadlikult coachingu mõtteviis igas eluolukorras.
Kui edukalt sa ennast sellistes olukordades oled suutnud teadlikult tagasi hoida (lapsevanemana, juhina, kolleegina)?