Või noh tavaliselt mõnisada eurot ikka sinna jääb. Kui jääks rohkem, hakkaksin mõtlema, et midagi on mul süsteemis totaalselt valesti.
Kõik on kuulnud ilmselt soovitust: maksa endale esimesena! Tundub natuke nagu kulunud klišee, aga tegelikult on päris mõistlik.
Kui natuke järele mõtled, siis igakuised kulurved maksad ilmselt püsimaksena ning need liiguvad märkamatult ja ilma suurema vaevata tasumiseks. Aja jooksul koguneb nii ka mõni võibolla mitte nii eluliselt vajalik püsimakse ning tekib ühtlane ajas kasvav väljaminekute rahavoog.
Samamoodi on tegelikult raha tagavara suurendavate maksetega (kolmas sammas, kogumiskonto, ETF-d jne), mida lihtsam ja automaatsem, seda parem ja jätkusuutlikum.
Friedrich Schiller on öelnud, et „kes liiga palju mõtleb, jõuab vähe teha“.
Eesti klassikud omakorda, et “ära mõtle, kohe ütle!”.
Aga loogika on siin sama, kui sa hakkad iga kuu arutlema iseendaga stiilis, nii kas ja kuhu ma küll nüüd see kuu võiks investeerida? Siis saab kuu enne läbi ja raha on lõpuks ikka mõneks toredaks väljaminekuks transformeerunud.
Kui mõelda igapäevaelu peale, näiteks kui tuled poest koju toiduga ega sa ei jäta ju ka kõike endale söögilaua peale, osad asjad paned külmkappi ning osad ka sügavkülma, säilivad paremini ning hiljem tulevikus hea võtta.
Sama oleks tark teha ka igal palgapäeval.