Kõige suurem isiklik rahaline risk ei ole finantsturg.
See on usk, et üks palgatööga teenitav sissetulek on meiega nüüd ja igavesti.
Minu jaoks algas investeerimine kunagi esimest korda palgatööle minnes. Mitte aktsiatest, vaid enda rahaasjade korrastamisest.
Ülevaade kuludest.
Selgus sissetulekutest.
Esimesed eurod kõrvale.
Ja nii iga kuu, tekitades endale järjest suuremat reservi.
Mitte selleks, et kiiresti võita, vaid selleks, et mitte olla haavatav.
Juhi rollis näen iga päev, kui kiiresti võivad muutuda prioriteedid ja struktuurid ning neid prioriteete ellu viivad inimesed.
Mulle väga meeldib Rain Lõhmuse ausatele väljaütlemistele järgnenud arutelu. Ta pani väga paljud inimesed mõtlema, et kas tasub kõik enda isiklikku rahalist heaolu tagavad kaardid panna ainult ühe tööandja ja palgatöö peale, sest tegelikult ei ole keegi meist muutustele päriselt immuunne, ükskõik kõik kui hästi me enda arvates performime, sest need muudatused ei pruugi sõltuda meist endist.
Finantsteadlikkus ei ole luksus ega kõrvalhobi.
See on eluks vajalik oskus.
Investeerimine õpetab distsipliini, vastutust ja strateegilist mõtlemist.
Need oskused ei jää pangakontole kinni.
Need kanduvad üle ka tööellu.
Väikesed sammud täna, loovad suurema manööverdamisruumi homme.
Juhi vaatest on siin veel üks oluline kiht.
Töötajate rahaärevus mõjutab otseselt fookust, otsuseid ja tulemuslikkust.
Juht ei pea õpetama investeerima.
Piisab, kui ta aitab vähendada teadmatust.
Ja vähem teadmatust tähendab vähem ärevust.
Isegi kui see sõnum tuleviku osas ei ole alati helge.
Sa ju ei istuta kevadel keset kasvuhoonet ainult ühe kurgitaime, vaid istutatad erinevaid sorti taimi (äkki mõni läheb välja ja ei anna saaki).
Miks siis peaks panema kogu enda rahalise kindlustunde ühe sissetuleku ja tööandja peale.
Mis oli sinu esimene teadlik samm oma rahalise kindlustunde kasvatamisel?